Nohiku ja kapitalisti kohtumispaik

OMX Baltic−0,15%314,07
OMX Riga0,54%953,84
OMX Tallinn0,07%2 146,27
OMX Vilnius−0,27%1 503,26
S&P 500−0,02%7 675,7
DOW 30−0,21%53 463,88
Nasdaq −0,08%26 130,2
FTSE 100−0,66%10 806,13
Nikkei 225−0,2%66 131,98
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,86
GBP/EUR0,00%1,17
EUR/RUB0,00%99,68

OMX Baltic−0,15%314,07
OMX Riga0,54%953,84
OMX Tallinn0,07%2 146,27
OMX Vilnius−0,27%1 503,26
S&P 500−0,02%7 675,7
DOW 30−0,21%53 463,88
Nasdaq −0,08%26 130,2
FTSE 100−0,66%10 806,13
Nikkei 225−0,2%66 131,98
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,86
GBP/EUR0,00%1,17
EUR/RUB0,00%99,68

Eesti ei peaks Räniorgu järele tegema või kopeerima, küll aga looma viljaka keskkonna oma tugevusi kasutades, leiab ettevõtja Raul Allikivi.

Raul Allikivi

Alati paitab kõrvu, kui mujal maailmas on Eestit tähele pandud ning leitud, et varsti kujuneb meie kodusest Maarjamaast uus Räniorg. Eestis on tõesti päris palju asju, mille üle tasub uhke olla: alates ainulaadsest e-riigist kuni inimese kohta kõige suurema arvu iduettevõteteni, kes inglite hulgast investoreid otsivad.

Kas Räniorgu on võimalik järele teha? Näiteks Hiinas üritatakse seda peaaegu igas teises suuremas linnas. Tõsi, enamasti lähenetakse teemale kinnisvara arendusprojektide kaudu. Mõni aasta tagasi ühe delegatsiooni liikmena Šanghais asuvasse innovatsioonilinnakusse sattudes oli ainus inimene, keda tühjade kõrghoonete vahel nägin, tehnopargi show’-ruumi giid.

Saladus peitub inimestes. Räniorg ei ole mehaaniliselt planeeritav kinnisvaraprojekt. Selle peamine saladus on sobilik inimkooslus, kus tehnoloogiahuvi ja maailmavallutamise plaaniga nohikuid asutavad uusi ettevõtteid ning kus eduka iduettevõtluse jõukaks saanud rikkad inimesed aitavad neid ettevõtteid nõu ja jõuga. Trendikad kontorid on toredad, aga neid saab käepäraste vahenditega sisse seada ka kunagises vabrikus või mõne vana puitmaja ärklikorrusel. Kontoriruumi ebapiisavuse tõttu ükski idufirma loomata ei jää, küll aga jäävad nad loomata ei ole inimesi, kes neid luua suudaksid.

Eestis on olemas mingi hulk nii tehnoloogiakiiksuga nohikuid ning suuresti tänu Skype’i eduloole ka mõned “teise ringi” iduettevõtjad-investorid. Kindlasti ei ole nohikuid ja rikkureid Eestis piisavalt. Selge piiri seab siin ette kasin rahvaarv. Põhjamaiselt külm, pime ning lörtsine Eesti ei ole ka elukeskkonna mõttes kõige atraktiivsem tõmbekeskus. Kui midagi erilist ei juhtu, siis hulka talente meil immigrantidena enda juurde elama kutsuda ilmselt ei õnnestu.

Reaalsete ja enamasti väiksusest tulenevate piiravate asjaolude tõttu on Eesti idufirmad sündinud globaalsetena. Seda kaugeltki mitte ainult turuambitsioonide mõttes, vaid juba algusest peale on nad sunnitud žongleerima eri riikides asuvate kontoritega ning eri rahvustest kaastöölistega.

Tihti liigub ettevõtte peakorter välismaistele investoritele lähemale ning teatud kriitilise massi saavutamisel tuleb ka mingi osa arendusosakonnast “parematele jahimaadele” liigutada, kus tööle võtmiseks sobivaid inimesi rohkem. Turundust tuleb samuti teha seal, kus tegelik turg asub ning üsna kindlasti ei ole see Eesti. Kriitikud küsivadki, et mis kasu iduettevõtetest Eestile on, kui nad “suureks kasvades” Eestisse ei jää.

Start-up-riigi kuvand. Räniorule kindaheitmiseks meil siiski jaksu ei ole. Eestis kujunev innovatsioonikeskkond on teistsuguse dünaamikaga, pakkudes ehk üht-teist eelkõige varases kasvufaasis olevatele ettevõtetele. Võiksime mõelda Eestist kui platvormist, kus idufirmal on hea areneda, toodet või teenust arendada, testida ja kommertsialiseerida ning lõpuks edu korral oma põhilistele turgudele edasi liikuda. Olla heas mõttes sillapea, kus ärikeskkond ja inimkooslus pakuks eri riikidest pärit iduettevõtetele kiirendust.

Kui Eestisse tulevaid ning siit edasi liikuvaid iduettevõtteid on palju, siis tekib siia uusi ja ägedaid töökohti pidevalt juurde ning pole põhjust ka muretseda selle üle, et nende ettevõtete edasine laienemine toimub suure tõenäosusega kuskil mujal.

Visioon on üks asi, selle ellurakendamine midagi muud. Ega iseenesest midagi ei juhtu. Nii nagu meie metsast pärit pohlad vajavad kasvuhoonelt troopilistest banaanidest erinevaid tingimusi, nii on ka iduettevõtte vajadused erinevad näiteks suurest tselluloositehase omadest.

Nutikas ja paindlik immigratsioonipoliitika on inimvara suurendamise hoob, aga sealsete takistuste leevendamine on ainult pool võrrandist. Teise poole moodustaks proaktiivne talendipoliitika, kus teadlikult üritatakse suurendada Eestisse saabuvate välistudengite hulka ning aidatakse ka “targal rahal” Eestit asukohaks valida.

Oluline ka teadlik pingutus selle nimel, et Eestist kuvand start-up-riigina süveneks ning nii maailma eri paigust pärit nohikud kui kogenud riskikapitalistidest rikkurid tahaksid vähemalt kevadel Latitude59 ajal Eestisse tulla, et siin üksteisega kohtuda. Kui kasvuhoone temperatuur ja niiskustase on paigas, siis tekibki ehk võimalus meie paepealsele kasvatada keskkond, mis mitte ei võistle Ränioruga ega kopeeri seda, vaid on leidnud iseenda tugevustega kooskõlas oleva niši.

Nohiku ja kapitalisti kohtumispaik

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised