Õige mõte,aga vilets teostus

Töövõimereformi ideeline pool on paigas, aga süsteemi ülesehitamine kipub kindlustama eelkõige süsteemi osaliste head äraelamist, leiab Äripäev juhtkirjas.

Reformierakonnal on 2015 1. juulist jõustada plaanitavat töövõimereformi hädasti vaja esiteks oma töövõimekuse tõestamiseks, aga teiseks valimisratsuna. Kolmandaks on töövõimereform Taavi Rõivasele nagu oma laps, kelle sündi hakkas tänane peaminister ette valmistama juba sotsiaalministrina.

Äripäeva hinnangul on tegu põhimõtte poolest õige asjaga, ent selle ettevalmistamine on takerdunud läbimõtlematusse, kiirustamisse ja koos sellega paraku ka eesmärkide hägustumisse. Probleem on valus ja vajab lahendamist. Töövõimetuspensionist elavate inimeste arv on kasvanud Eestile üle jõu käivalt suureks: meil on umbkaudu 95 000 töövõimetuspensionäri, kellest praegu töötab vaid kolmandik. Valitsus usub, et 63% mittetöötavaid pensionäre tahab tööle minna.Mõtteviis on õige: toetame osalise töövõimega inimeste naasmist tööturule, sest see on mõistlik võimalus nende elujärge parandada. Töötamine aitab elukvaliteeti parandada, andes võimaluse välja murda vaesusest, mida abiraha peal elamine enamasti tähendab.

Ent vaatame korra arve. Kuue aasta jooksul on plaanis reformi peale kulutada 360 miljonit eurot, millest poole moodustab Euroopa Liidu maksumaksja raha. Trump Refomierakonna käes on tõsiasi, et reformi tegemata jäädes kaotab Eesti ELi miljonid. Vähem meeldib valitsusliidule rääkida sellest, mismoodi rahastatakse loodavat süsteemi siis, kui Euroopa raha on ära kulutatud ja seda tuleb hakata ise üleval pidama. See aeg on aga kaugel, ja kes seda ette teab, mis partei siis parasjagu võimul on, näib tänane valitsusliit mõtlevat.

Süsteemi ülesehituse võti peitub töövõime hindamises, milleks on plaanitud juurde palgata mitusada uut töötajat töötukassasse, millele valitsus paneb hindamiskohustuse. Senimaani määras puuetega inimestele toetusi sotsiaalkindlustusamet. Isegi kui jätta kõrvale küsimus, kas töötukassa vahendite kaasamine reformi tegemisse on õigustatud – pigem on, kuigi valitsuse jaoks on ühtlasi tegemist ka lihtsalt mugava variandiga, st võetakse sealt, kus on võtta – , jääb õhku küsimus, kust need sajad erialaselt kompetentsed hindajad võetakse. Ehk siis: kui palju on tegelikult neid inimesi, kellele maksta praeguse seisuga eelarvestatud 2000eurost palka. Raha kipub kuluma eelkõige süsteemi osaliste endi heale äraelamisele. Reformi objektiks olevatelt inimestelt pole küsitud, mida nemad selleks vajavad, et tööle minna.

Sotsid, julgemalt! Kuna tegemist on ühe viimaste aastate olulisema ja ulatuslikuma reformiga, mille ärategemine võiks Reformierakonna viimasel ajal tuhmunud reformimeelsusele aktuaalse sisu anda ning õigustada partei nime, ei tohiks nii suurte summade puhul mütsiga lööma minna. Sotsiaaldemokraadid on seni oma kriitikas küll suhteliselt tagasihoidlikud olnud: nad on lubanud küll palju muudatusettepanekuid ja hoiatanud kiirustamise eest, ent hoidunud siiski suuremast tülist avalikkuse eest. Nad võiksid olla palju konkreetsemad ja nõudlikumad oma ettepanekute põhjendamisel ning vähem lasta end kammitseda sellel, et tahaksid pärast valimisi koalitsioonis jätkata.

Millel põhineb valitsuse usk sellesse, et tööandjad osalise töövõimega inimestele reformi käivitudes kohemaid vaimustunult töökohti looma hakkavad, on kogu ettevõtmise kõige nõrgem külg. Reformierakondlasest tervise- ja tööminister Urmas Kruuse jutlused sellest, kuidas reformi käivitudes õnn kõigi eestimaalaste õuele jõuab, on seest õõnes ja kõmisevad nagu tühi tünn.

Õige mõte,aga vilets teostus

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised