Töövõimereform vajab ettevõtja tuge

Ettevõttele tähendab aga taoliste võimaluste pakkumine erisoodustusmaksu, mis antud kontekstis just kõige loogilisem ei ole. Maksusoodustuste kehtestamisest ettevõtetele, kes tahavad oma töötajate tervise eest hoolitseda, on räägitud pikalt ja põhjalikult. Vastavasisuliste seadusandlike muudatuste asemel muutub aga järjest professionaalsemaks maksuameti töö erisoodustusmaksu kogumisel…

Teine probleem on seotud töötukassa olulise rolliga kavandatavas reformis, sest töötukassa peab viima tegelemise osalise töövõimega inimeste ettevalmistamisega tööturule naasmiseks praegusega võrreldes hoopis uuele tasemele. Arvestades, et vormiliselt on töötuse määr praegu ca 8,5%, aga sisuliselt on ettevõtjad silmitsi kasvava tööjõupuudusega, on töötukassa võimekus struktuursete ja pikaajaliste töötute tagasitoomiseks tööturule olnud tagasihoidlik. Lisada neile juurde veel n-ö probleemseid kliente ei tundu just kõige mõistlikum idee.

Reformi ideoloogid võiksid usaldada ja kasutada rohkem vabaühendusi, kes antud teemaga juba ammu ja ilma suurema kärata tegelevad. Tehes seejuures sisulist ja strateegilist koostööd ka tööandjatega, kelle toeta ja usuta on igasugune tööga seotud reform surnult sündinud. Ükski abiraha ega muu riiklik meede ei pane tööandjat endale tööjõudu palkama, valiku kõige olulisemaks kriteeriumiks on ja jääb töötaja kvaliteet. Parim näide siinkohal on pimemassööride ühing, kes on oma liikmete suhtelise puuduse muutnud eeliseks ning kelle massöörid on nii tööandjate kui klientide juures kõrgelt hinnatud.

Riigiametnikel peaks olema rohkem usku ja usaldust tööandjate ning vabaühenduste suhtes. Kindlasti laheneksid praegusest efektiivsemalt nii planeeritava töövõimereformi põhjused kui tagajärjed.