Raamat, mis eelistab fakte uskumustele

Marcus Buckinghami ja Ashley Goodalli raamat „Üheksa valet töö kohta“ kuulus minu eelmisel aastal loetud juhtimisraamatute TOP 3. Mitte lihtsalt selle pärast, et see lükkas ümber hulga levinud müüte. Vaid ka põhjusel, et see ei asendanud neid uutega, vaid pakkus asemele numbreid, fakte, päriselus testitud põhimõtteid. Ja muidugi mõjus see raamat veidi äratuskellana – kui palju ikkagi mõjutavad meie käitumist uskumused, mis ei tugine faktidele ja mis on sedavõrd laialt levinud. Ka Eestis, ka täna, ka praegusel hetkel meeskondades, koosolekutel, koolitustel.

Vaid mõned näited müütidest: inimesed vajavad pidevat tagasisidet, parimad töötajad on kõiges head, me oleme adekvaatsed teiste inimeste töö hindamisel, inimeste kõige olulisem lojaalsus on tööandja suhtes jne.

Lugedes neid ja veel mitmeid, siis… kõik tundub justkui mõistlik ja õige. Ent me eksime, väidavad autorid numbritele ja uuringutele viidates. Inimesed vajavad tähelepanu, mitte tagasisidet. Parimad töötajad on reeglina oma tugevuste poole kaldu. Üle poole teistele antud hinnangutest räägib hoopis midagi hindaja enda, mitte selle saaja töö kohta. Inimesed on eelkõige lojaalsed oma meeskonnale, mitte tööandjale. Ja nii edasi.

Muidugi oleks naiivne arvata, et pärast raamatu lugemist vaatame juhtimisele sootuks teise pilguga. Faktid uskumusi nii kergelt ei võta. Need muutuvad aeglaselt. Selleks peaks muutuma keskkond, organisatsioonikultuur, kus me iga päev toimetame. Parim, mida see raamat suudab teha, on panna meid kahtlema ja küsima. Kas see, mida ma inimeste juhtimises teen, on ikka mõistlik? Või õigupoolest – miks ma seda või teist asja üldse teen, mis on eesmärk ja kas see ka päriselt aitab tulemusele kaasa? Või lihtsalt arvan, et aitab, sest kõik teised teevad nii?