Kuidas su prioriteedid sind aitavad või kas üldse?

Nii toodab see niinimetatud efektiivne süsteem muudkui iseend ja võid märkamatult sattuda oma süsteemide haldamise teenistusse. Abivahenditest saab kubjas ja kohustus ning lõpuks kurnaja või isegi hirmutaja. Kuidas see juhtub? Kas probleem on liiga paljus või selles, et kipume taolist pseudoproduktiivsust tähtsustama?

Kalendrite ja to-do-nimekirjade lihtne ülesanne on olla sulle toeks. Anda ülevaade ja toetada su mälu. Nii lihtsaks see tänapäevaste vahendite juures enam ei jää; kõik muutub peenemaks ja vaevalisemaks. Oma igapäevased ülesanded on võimalik ümber nimetada eesmärkideks – juba kõlab suurejoonelisemalt. Kui eesmärgid omakorda prioriteetideks ümber nimetada, muutuvad nad kurjakuulutavalt tähtsaks ja paindumatuks. See on kiirtee, kuidas muuta iga tore ja innustav idee hetkega kurnavaks tööülesandeks.

Me teeme seda alati ise. Oma sõnade ja töövahenditega, mida peame vältimatuks. Ja nii me ei märkagi, kuidas me ise innustuse, rõõmu ja algse mõtte ära kaotame. Arvame, et kohe on vaja hakata sundima, koormama, kontrollima, ähvardama. Lihtsus ja toredus lükatakse kõrvale, nendeks ei ole aega. Meil on prioriteedid, tähtajad, eesmärgid. Kõik on mitmuses. Milleks see kõik? Mida see loob? Miks kõik need asjad sinu elus üleüldse on? Kas kogemata, harjumusest või meelega? Kas valiksid need uuesti? Kas kipud suurest armastusest või ebakindlusest natuke liiga palju ka kellegi teise eest elama? On sul üldse aega hetkekski peatuda, et endale selliseid küsimusi esitada? Või oled nii rattas, et nende küsimuste vastused teeksid lihtsalt haiget ja raiskaks prioriteetidega tegelemise aega?