Plaanid toppavad, tehased uinuvad
Viru Keemia Grupp on pidanud ebastabiilse maksukeskkonna tõttu „uinutama“ tsemenditehase ja rafineerimistehase projekti koguväärtusega 6,5 miljonit eurot. Investeeringut pole võimalik teha, kui keskkonnatasud pole vähemalt kümme aastat ette teada. VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa heidab riigile ette, et see muutis ootamatult mängureegleid, sellal kui investorid olid oma plaane teinud teadmises, et 2015. aastani pidid kehtima olemasolevad maksud.
Alexela Grupi suuromanik Heiti Hääl võttis septembris Äriplaanil probleemi kokku sõnadega, et riik peaks põlevkivitootmist käsitlema majandusharuna, mitte keskkonnaprobleemina.„Kõik, mis on taastuv, pole mõistlik,“ tõdes ta, pidades silmas, et energiamajanduse arengukava väärtustab suuresti bioenergiat. Hääle meelest võiks praeguse 16 miljoni tonni asemel aastal kaevandada 20 miljonit tonni põlevkivi ja teenida õlitootmises 250 miljoni euro asemel miljard eurot. Selleks on aga vaja 4,9 miljardi eurost investeeringut.
Riik peaks raha lugema
Võib tunduda, et suurettevõtjad Rohumaa ja Hääl kaitsevad siinkohal lihtsalt oma ettevõtete ärihuvisid ega hooli küllalt keskkonnast, milles tegutsevad. Tegelikult on ettevõtjate suurim mure hoopis teadmatus. 16-32 protsenti on väga lai vahemik, st jutt käib Eesti mõistes väga suurtest summadest.
Kuni piirid pole täpselt ja kindlalt paigas, ei saa ettevõtja laenu, ta ei saa investeerida – ta ei saa tegelikult üldse oma tegevust planeerida, sest riik keeldub selgelt välja ütlemast, kas tal on põlevkivitööstust vaja või mitte.
Ettevõtja loeb raha ja peabki seda tegema. Kokku saab rehkendada sedagi, kui palju lähevad sellele või teisele ettevõtjale riigi viivitused maksma. Ent raha peaks lugema ka riik. Eesti põlevkivitööstus annab riigi SKPst 3-5 protsenti ja panustab riigieelarvesse rohkem kui 250 miljoni euroga. See pole valdkond, millele kergel käel sõnum saata, et riigil polegi sellist vaja.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!