Ennetav kahjuhüvitis kaitseb

Esmalt ÄP artikli pealkirjast. Sõnasse ennetustrahv on kätketud suur osa arusaamatusi, mis ajakirjanduses sel teemal liikvele on läinud. Tegu ei ole trahviga n-ö igaks juhuks mingi teo eest, mida pole toimunud. Tegu on hüvitisega solvamise või laimuga juba tekitatud mittevaralise kahju eest.

Eelnõu järgi kaalub kohus nii nagu praegugi seda, kas inimesele on tekitatud mittevaralist kahju. Kuid erinevalt praegusest saab kohus hüvitise summat suurendada, kui on alust arvata, et kahju tekitaja kavatseb kahju tekitavat käitumist jätkata. Just sellise kahjustava käitumise ärahoidmist silmas peetaksegi.

Laim võib praegugi pankrotti ajada „See, kui keegi kirjutab plakati peale mingisuguse loosungi, mis mõnele valitsejale ei meeldi, ei ole küll teema, mille peale nii palju aega ja jõudu kulutada.“ Need Harri Taliga sõnad näitavad ilmekalt, et paljud arvajad pole eelnõuga lihtsalt kursis.

See on ju õige küll, kuid advokaat selgitab isegi kohe, et tegelikult on väljamõistetavad summad naeruväärsed („Kohtukulud lähevad ka suuremaks …“). Ja selline olukord ei ole rahulolematust põhjustanud hoopiski mitte ainult justiitsministeeriumis.

See vasturääkivus advokaadi jutus aitab selgitada üht laiemat eesmärki, mida eelnõuga muu hulgas saavutada taheti. Nimelt ei ole Eestis peaaegu olnudki arvestatavat diskussiooni mittevaralise kahju hüvitise üle.

Seni on ühiskondlik hoiak olnud pigem leige: kui kellelegi on haiget tehtud (moraalselt või füüsiliselt), siis on see haiget saanu enda asi. Kannata ja ole vait! Nüüd on vähemalt tekkinud mingigi arutelu teemal, kas ja kui palju tuleks hüvitada. Ajalehtede liit on näinud eelnõus ainult ähvardust. Vaikitud on sellest, et ennetav kahjuhüvitis aitab kaitsta üksikisikut.

Ceterum censeo, kõikidele vastupidistele väidetele vaatamata pole ennetav kahjuhüvitis Euroopas üldsegi mitte enneolematu: Monaco printsessi Caroline’i juhtum on laialt tuntud.