Kommentaar: Barroso lõhkas F-pommi

Tähendusega sisustamata „F-sõna“ õhkupaiskamine osundab sellele, et tegemist on püüdega debati ärgitamiseks (2014. tulevad Euroopa parlamendi valimised). Ent üritus läks korda, kõigile ju kangastus midagi. Kellele Nõukogude Liit, kellele Euroopa Ühendriigid, kellele kantoniseerumine, kellele midagi neljandat.

Valveskeptikud tõmbasid sahtlist valvejutupunktid, laadisid sõnarelvad, raputasid pannile ussirohtu ja lasid kohe torud tühjaks. Poliitilise spektri äärealadelt kostus agorafoobne „Rahvusriikide Frankenstein“. Ent ehk üritas president Barroso siiski F-pommi n-ö kahjutuks teha, nimetades õige nimega seda, mis küll - politoloogidele ebapuhtal kujul - juba ongi olemas. Mitmetes riikideski õpetatakse riigi ja Euroopa õigust juba ühes õppetoolis ühe moodulina. Euroopa Liit on rahvusvahelise õiguse subjekt (juriidiline isik), mis oma keerulisevõitu demokraatliku legitiimsust saab korraga riikidelt (Nõukogu) ja kodanikelt (Euroopa Parlament).

Mida see siis tähendab? Rääkides samas ka Pangaliidust, jooniski president Barroso alla, et vastutuse kasvades saaks ennekõike just Euroopa institutsioonide vahetu demokraatlik legitiimsust paraneda. Euroopa tasandi rahalised kohustused tõstatavad küsimuse rahalistest kohustustest ja poliitilisest esindamisest. „No taxation without representation“, ütleksid ameeriklased. Ka Euroopa arvamusruumi vajadusele osundamine ei tähenda iga päev Brüsselis franglais´is kirjutatud ühe ajalehe ilmumist, mida iga kodanik iga päev lugema peab enne seda kui ta Brüsselist antud töökohalt Brüsselist määratud ajal (kärbitud) pensionile jääb.