Tee-ehitus allpool omahinda

Turuosa säilitamise ja firma püsimajäämise nimel alustati alla omahinna pakkumistega, mis jätkuvad tänase päevani. Kõik turuosalised kandsid ja kannavad otsest rahalist kahju, mille suurus on firmati erinev, kuid ulatub praeguseks juba sadadesse miljonitesse kroonidesse.

Pikemas (mõnikord ka lühikeses) perspektiivis tähendab see tegevuste lõpetamisi, pankrotte, saneerimisi, kohtuvaidlusi ja hulgaliselt tasumata arveid. Mida kõike on ka Eesti teedeehituses juba ette tulnud. Halvemal juhul lisaks veel ebakvaliteetsemat tööd, mida on ka ette tulnud. Rääkimata koondamistest ja palkade ülevaatamisest.

Aasta pärast on Eesti teedeehitajad ametis tänavu käivituvate europrojektide elluviimisega. Kas aga kõik praegu turul olevad ettevõtted nendest osa saavad ja milliste kaotustega järgmisele aastale vastu minnakse, näeme alles 2010. aasta kevadel.

Võrreldes 2008. aastaga on teedeehituse mahus toimunud rahalises mõistes 30-40protsendiline tagasiminek. Ei ole põhjust ka arvata, et europrojektidega kaasneb teedeehituses automaatselt arvestatav tõus - kas 2010. aastal jätkub langus, säilib praegune tase või pöördub areng positiivses suunas, sõltub paljuski riigi võimekusest leida eurorahale lisaks muid vahendeid.

Mootorikütuste aktsiisi laekumine tõenäoliselt ei parane, vaid pigem väheneb, seega tuleb riigil võtta laenu.

Samas jätkub surve kasutada vähenevate eelarvetulude ajal kütuseaktsiisist laekuvaid summasid kulude katmiseks, mille kärpimine on poliitiliselt sensitiivne (pensionid, vanemahüvitised, tulumaksutagastused jne). Viimase aja positiivne uudis on Eesti riigi ja Euroopa Investeerimispanga vaheline laenuleping, mille kaudu suunatakse teedeehitusse 3,2 miljardit krooni järgmise viie aasta jooksul. Teedeehitajate tunneli lõpus süttis valgus, aga tunnel on pikk ja tuluke ei ole veel kaugeltki piisavalt hele.

Majanduse areng on teatavasti tsükliline. Kui mõnel teedeehitajal on palju vabu vahendeid, võib praegust aega kasutada tõusuks valmistumiseks: osta raskustesse sattunud konkureerivaid ettevõtteid ja neid reorganiseerida, siseneda uutele turgudele ja tegevusaladele, investeerida kas või potentsiaalsetesse karjäärikinnistutesse.

Põhiküsimuseks jääb siiski investeerimishorisont. Raskel ajal on sageli suurem väärtus positiivsel rahavool ja kassaseisul kui pikaajaliselt tasuval investeeringul, mille alla rahaline ressurss on kinni pandud.