Tamming: Eesti pole otsustes iseseisev

Hea oleks kuulda ajaloolistest näidetest, kus sanktsioonide kehtestamine aitab kaasa parema maailma kehtestamisele. Paraku selliseid näiteid pole, sest iga jõud kutsub esile vastujõu. Tundub, et ajaloost ei ole õpitud, näiteks on teada, et 1940. aastat USA kehtestas majandusembargo Jaapanile, et sundida neid lahkuma Mandžuuriast ja Hiinast ning Roosevelti korraldusega suleti Jaapani laevadele Panama kanal. Tulemuseks oli see, et Jaapan võttis vastu otsuse astuda sõtta selle asemel, et minna vastu majanduslikele raskustele.

Võib olla oleks majandussanktsioonide kehtestamisest loobumine ja jõu asemel mõistusele tuginemine hoidnud ära konflikti eskaleerumise, mis lõppes Pearl Harbouri ründamise ja 2400 sõjaväelase surmaga ning II MS lõpul tuumapommide viskamisega Jaapanile.

Ka praegu tundub, et sanktsioonide kehtestajad ei taha mõelda selle peale, mismoodi konfliktid arenevad ja võivad jõuda punkti, kus enam tagasiteed pole. Seetõttu pean ma igasugust sanktsioonide kehtestamist valeks, sest see ei lahenda midagi, vaid on omane primitiivsemale mõtlemisele.

Mis puutub sanktsioonide tõttu kannatavatessse ettevõtetesse, siis on siin kaks aspekti. Esiteks iga ettevõte peab teadvustama oma äritegevuse juures geopoliitilist riski. On täiesti normaalne, et valesse kohta panuse teinud ettevõtted lähevad pankrotti. Kuid antud juhul pole ettevõtted midagi valesti teinud ja kannatavad ainult poliitikute otsustuste pärast. Poliitikute otsused aga ei lähtu praegu põhjalikust analüüsist, vaid grupi mõtlemise psühholoogilistest seaduspärasustest.

Seetõttu oleks loogika sees ka ettevõtete aitamisel, kes on sattunud raskustesse, ise selles süüdi olemata. Kuid kuna riigil endal raha pole, vaid see on nii-öelda rahva raha, mis on laekunud inimestelt ja ettvõtetetelt maksudena ja mida riik peaks eelkõige kasutama riigi kõigi kodanike huvides, siis selle kasutamine ühe huvigrupi aitamiseks ei pruugi samuti olla õige. Nii et siin on poolt ja vastu argumente mõlema valiku kohta.

Õiglane oleks rahva raha kasutamine lahendada rahva otsusega ehk praegusel intereneti ajastul võiks iga inimene sarnaselt e-hääletusega, hääletada, kas tema raha eest abistamise poolt või vastu. Võib olla olekski eestil aeg üle minna otsedemokraatiale, kus kõik elanikud saaksid otse oma sõna sekka öelda ja ei peaks seda tegema läbi parlamendisaadikute.