Noored ettevõtjad heitsid ankrusse Vergi sadamas ja sündis restoran Wirkes

Kellile ja tema elukaaslasele Lauri Loidile (33) olid pool aastat varem kukkunud sülle ainulaadne võimalus, mida oleks patt kasutamata jätta. Nad võtsid vastu väljakutse juhtida poolsaart, tollal isegi teadmata, misasi on vender (vender on pehmendus aluse ja kai vahel). Poolsaarel olevat toidukohta tundis rahvas varem Vergi kõrtsi nime all. Kui kõrts oli alati olnud lahti vaid suvekuudel, siis noored otsustasid, et puhuvad kohale elu sisse ja hoiavad lahti aastaringselt. Kuidas täpselt see ellu viia, nad esialgu veel ei teadnud.

Hakatuseks tabas noorpaari kaks üllatust. Esiteks see, et koos majaga said nad üürile ka sadama ning pidid hakkama ka seda korras hoidma ja saabuvaid aluseid registreerima. Selles midagi keerulist õnneks pole ning restoran koos sadamaga moodustabki ühtse kompleksi.

Ettevõte on hakkama saanud ilma rahalise toetuseta, kuid annab endast parima, et raha taha jäävaid puudujääke leevendada hea teeninduse ja toiduga.

Merel võib kohata uudishimulikke hülgeid, kes muusikat kuuldes vops ja vops pead paadi ümber veest välja pistavad. „Paadisõitudest ja hülgevaatlusest saab kindlasti tõmbenumber,“ arvasid Kelli ja Lauri. Üks noor hüljes külastab viimasel ajal õhtuti ise Vergi sadamat ja paneb publiku heldima.

Restorani peakoka Lauri sõnul on kohalike ja Eesti turistide seas kõige populaarsemad toidud hirvetartar ja –steik, kala, sinimerekarbid, pannkoogid. „On üsna tavaline, et helistatakse ja küsitakse, kas karpe on, me hakkame kohe Rakverest sõitma,“ rääkis peakokk.

Välisturistil on aga üks eelistus – et toit oleks eestimaine, ja tema sööb rahumeeli ka südasuvel hapukapsast. Räim on populaarne nii turistide kui kohalike hulgas.

Lauri ei ole kokakoolis käinud ja 23. eluaastani töötas ta hoopis raamatupidajana. „Kümneaastaselt hakkasin ema aitama ja tšekke sisestama, hiljem õppisin ise raamatupidamistarkused ära, mis tõi mulle sissetuleku,“ rääkis Lauri. Kui noormees 23-aastaselt kööki läks, leidis ta, et koolipinki nühkida on hilja ja õppis ise. Enne Wirkese aega töötas ta Vihula restorani peakokana.

Vaatamata noorele eale on restoranile juba omistatud White Guide kvaliteedimärgis. Muidugi teeb see noortele rõõmu, aga nad on otsustanud, et ise end kuhugi upitama ei lähe ja tärne taga ajama ei hakka. „Meie teeme oma tööd, mis meile rõõmu pakub, ja kui keegi arvab, et me oleme mõnd tärni väärt, on see tore, aga mitte meie omaette eesmärk, millega uhkustada,“ ütles Kelli.

Ehkki suvel on tööd täis kõik päevad ja tihti ka ööd, noored tehtud otsust ei kahetse. „Muidugi oleme vahel väga väsinud ja siis tikub vahel pähe mõte, et kuhu me end mässisime,“ naeris Kelli. „Aga kui tulevad toredad kliendid, kes meie tegemisi kiidavad, saame jälle hoogu, et edasi minna.“