SASi töötajad hakkavad Norras streikima

On keeruline näha põhjust, miks Eesti lennundussektorit veel toetada. Kogemused on lihtsalt valmistanud liiga palju pettumust, kirjutab TalTechi makroökonoomika professor Karsten Staehr.

Kui enne eilset lennufirma SAS aktsionäride üldkoosolekut Rootsis oli küsimus, kui vihased on ettevõtte aktsionärid, kelle vara hävitatakse täielikult, kui ettevõtte ümberkorraldamine läheb edukalt, siis see mure kadus peagi.

Vana investorite nali kõlab, et miljonäriks saamiseks on kindel tee: olla miljardär ja investeerida mõnda lennuliini. Selles naljas on omajagu tõtt, sest lennuaktsiate investorite käsi on tõesti tihti väga halvasti käinud. Kuid on erandeid.

Mina oleksin lasknud SASil pankrotti minna karistuseks kümnendite pikkuse aktsionäride tüssamise ja investorite raha maha laristamise eest. Aga kahjuks leidus neid, kes arvasid, et see lennufirma väärib uut võimalust.

Eesti riigikaitsesse panustamiseks ei pea tootma ise relvi ega tegutsema kaitsetööstuses, vaid tuge saab näidata ka muul moel. Mõnikord tähendab panus reservväelase palga säilitamist õppuse ajal, teinekord ettevõtte tehnika ja oskuste kasutamist, annetust, töötajate koolitamist või võimalust, mille kaudu saavad riigikaitsesse panustada ka ettevõtte kliendid. Tänavu jõuab tööandjate roll riigikaitses esimest korda ka Eesti ettevõtluskonkursile, kus antakse välja tiitel “Aasta riigikaitsjate toetaja 2026”.