Eraraha filmitööstuses: kuidas investeerida ja võimalikult kasumlikult välja tulla
Euroopas, sealhulgas Eestis, seisab filmitööstus silmitsi riikliku rahastuse vähenemisega. Alternatiivne võimalus on kaasata eraraha ning seda varianti kasutatakse ka Eestis viimastel aastatel üha enam.
Pimedate Ööde filmifestival on arendanud end A-klassi tasemele, mille mõju ulatub Eesti filmitööstuse arengust rahvusvahelise koostööni, rõõmustab festivali direktor Tiina Lokk suursündmuse eel. “Nüüd on meile ka maailma staarid uksele koputama hakanud,” ütleb ta. Aga edu on tulnud paraja pingutusega.
Eile esilinastunud dokumentaalfilm “Sinikollane” räägib vabatahtlikust rindemeedikust Erko Laidinenist, kes läks Ukrainasse sõtta, ja tema perest, kes jäi Eestisse. Režissöör Erik Tikan rääkis, et tegi filmi teadlikult nii, et see ei oleks kangelaslugu, vaid näitaks ka vabatahtlikkuse varjupoolt.
Produtsent Esko Rips ütles, et Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdani” ainetel valmivat filmi võetakse üles Lätis, kus riiklik tagasimaksefond katab 30% kuludest. Ta märkis, et Eesti riik kohalikke filme samal viisil ei toeta.
Ajavahemik 2006 kuni 2025 on jätnud Rakverest pärit Rain Tolgi ellu märgilise jälje. Mängufilmid „Tühirannast“ „Aurorani“ kõnetavad vaatajaid. Kohe-kohe jõuab ekraanidele „Jan Uuspõld tuleb koju“, milles Rainil lisaks režissöörile ka üle pika aja näitlejaroll.
Kujutage ette ehitusplatsi, kus töötab korraga tuhandeid spetsialiste. Siin paigaldatakse seadmeid, rajatakse kaabeldusi, paigaldatakse ventilatsiooni ja monteeritakse torustikke. Tööalad muutuvad pidevalt, ehitustehnika võtab ruumi ning ligipääs vajalikele piirkondadele võib olla piiratud. Lisame siia veel kilomeetreid torustikke, sadu keevisliiteid ja range tähtaja objekti käivitamiseks.