Esimene oleks toetuseahela lühenemine. Kui praeguse süsteemi puhul toimib ahel riik, lapsevanem ja teenuse osutaja, siis teenusepõhise mudeli puhul oleks ahelal vaid kaks lüli: riik ja teenuse osutaja. Ahela lühenemine muudab protsessi kiiremaks ja vahendid paremini kontrollitavaks.
Teine pluss oleks riigi paigutatavate vahendite kasutamise peaaegu absoluutne efektiivsus. Riik saab olla kindel, et makstud toetus läheb õigesse kohta, et lastetoetus jõuab tõesti lasteni.
Üleminekuaeg
Et üleminek ei toimuks liiga järsult ning oleks aega vaadata, kuidas mudel reaalsuses töötab, võiks kaaluda sellist lähenemist: 1. aasta – 25% teenusepõhist toetust, 75% rahalist, 2. aasta – 50% teenusepõhist toetust, 50% rahalist, 3. aasta – 75% teenusepõhist toetust, 25% rahalist toetust. Alates 4. aastast oleks üle mindud 100% teenusepõhisele toetusele.
Kolm aastat peaks olema piisavalt pikk aeg, et välja selgitada, kas selline mudel töötab ning millised on need teenused, mida kõige rohkem on vaja hüvitada. Vajadusel võib kaaluda ka pikemat üleminekuaega. Samas võib selguda, et kõige paremini toimib hübriidmudel, sest lapsevanemad kindlasti soovivad, et mingisugune summa jääks täiesti nende endi kontrolli alla.
Kirjeldatud meetme eesmärk ei ole panna riiki käituma „suure vennana“ kes teeb inimeste eest ise kõik otsused ära, sest enamik lapsevanemaid toimib üldjuhul igati mõistusepäraselt. Pigem on eesmärk garanteerida lastele eluliselt vajalikud teenused ja kaubad, ilma milleta nad hakkama ei saa ning mille peale rahaline toetus kuluma peaks.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.