Taavi Simson: teeme Ukraina noortest Eestis meie tulevased majandussaadikud

Managem silme ette üks kujutuspilt. On kuum ja päikeseline juulikuu päev Odessas, te kõnnite alla Potjomkini treppidest ja naudite avanevat vaadet Mustale merele. Jalutuskäigu raames põikate sisse mõnda rannapromenaadil asuvasse restorani ja lasete hea maitsta ehedatel kartulipannkookidel ja ukraina boršil.

Ja pärast seda olete te loomulikult väsinud ning seate sammud hotelli poole. Oma tuppa astudes avastate te ilusad Muhu mustriga tekid ja padjad, mille servades on silt „Made in Estonia“. Terve hotell on sisustatud selliste patjade ja tekkidega ning Muhu ettevõte, kes neid teeb, suudab vaevu kõiki sissetulevaid tellimusi rahuldada.

Helesinine unistus? Mitte siis, kui me astume selle suunas õigeid samme.

Lisaks pelgale suhtlusele saame läbi koolisüsteemi teha palju enam. Kasvõi tutvustades meie riigi edukaid ettevõtteid ja praktikaid, kas läbi ekskursioonide ja külalisesinejate, või lihtsalt koolitunnis nendest rääkides. Oleme uhked Eesti kui digiriigi üle, miks mitte siis anda Ukraina noortele teadmisi sellistest edulugudest nagu patsiendiportaal või e-pangandus ning lasta neil tulevikus kodumaal samasugused edulood üles ehitada. Kaasates, loodetavasti, neid samu ettevõtteid ja spetsialiste, kes neist rääkimas käivad.

Kuid meie haridussüsteem saab aidata ka pelgalt eeskujuks olemisega. Oleme aastaid, nüüd juba aastakümneid, olnud PISA testides väga edukad. Ja see edu ei ole tulnud niisama. Meie õpetajad on haritud ja uuendusmeelsed ning koolisüsteem tervikuna on paindlikust, iseseisvust ja uuendusmeelsust toetav.

Kui me suudame aidata üles ehitada samasuguse haridusliku eduloo seal, siis on Ukraina tulevastel põlvkondadel sellest palju võita. Sest haridus ei ole pelgalt teadmiste edasiandmise protsess, vaid palju enamat. See on kunst, kus on põimitud teadus, uuenduslikus, inimlikkus ja isiklikuks eeskujuks olemine. Selle kunsti valdamine ei tule ei kergesti ega kiiresti, kui me suudame teist riiki aidata selles kunstis meisterlikumaks saada, siis on see vaid hea asi.

Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada. Nii teadis rääkida juba Kalevipoeg. Ja sajanditega pole see ütlus oma sisu minetanud, vaid on pigem olulisust juurde saanud. Läbi tarkuse, inimlikku tarkuse, saame osaleda teiste inimeste ja teise riigi ülesehitamisele ja tuhast tõusmisele ja aidata läbi selle ka iseendid, sest kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.