Janika Leoste: meie eesmärk olgu tehisarukas, inimlik Eesti

Robotid õpetajate asemel? Tehisintellekt kasvatusjuhiks? Kujutluspilt, mis tekitab ühtaegu põnevust ja hirmu. Ühed kuulutavad, et varsti annab ChatGPT lastele tunde, teised värisevad õudusest: kas inimlikkus kaob klassiruumist?

Tõde on, et haridus vajab raputust, aga mitte sellist, mida paljud ette kujutavad. Me ei vaja ei robot-treenerite diktatuuri ega ka tagasipöördumist tahvli ja kriidi juurde. Vaja on tehis-arukust – nutikat sümbioosi inimaru ja tehisintellekti vahel. Just seda pakubki visioon nimega “Tehisarukas Eesti”, mis võib esmapilgul kõlada ulmelise sõnamänguna, ent peidab endas väga maalähedast ideed.

Esiteks, teadus vs arvamus. Aastaid on hariduse tuleviku üle sõna võtnud igaüks alates poliitikutest kuni IT-gurudeni. Tore, aga kus on sisuline muutus? On aeg pöörata pilgud nende poole, kes päriselt teavad, mis koolis toimub – haridusteadlaste poole.

Ja siit jõuamegi järgmise punktini: avalik ja erasektor peavad kohtingule minema. Jah, kuulsite õigesti. Pane koolijuhid, teadlased ja ettevõtjad ühte tuppa ning las nad arutavad, kuidas koos midagi suurt teha. Kõlab nagu algus mõnele naljale (“Istuvad koolidirektor, professor ja pankur ühes paadis...”), aga tegelikult on see ainus viis, kuidas tänapäeva keerulises maailmas suured ideed teoks saavad.

Mõni firma panustab tehnoloogiaga, teine rahastab seadmeid, kolmas annab nõu ärianalüüsis… Ja kool saab sellest kõigest kasu. Eesti on e-riigina juba näidanud, et avaliku ja erasektori koostöö teeb imet. Miks mitte rakendada sama valemit hariduses?

Miks peaks näiteks Helmes või Swedbank haridusse panustama? Sest nende tulevane kasu istub praegu koolipingis: targad töötajad ja teadlikud kliendid ei kasva tühja koha pealt. Kui kapitalism kohtub idealismiga, võidavad mõlemad.

“Tehisarukas Eesti” võib kõlada nagu ulmesõnastikust leitud termin, aga minu jaoks tähendab see hoopis inimlikult tarka Eestit. See tähendab kooli, kus innovatsioon ei võta inimeselt hinge, vaid aitab tal veelgi rohkem särada.

See tähendab ühiskonda, kus tipptasemel teadmine ja tipptasemel tehnoloogia käivad käsikäes klassiuksest sisse. Kus hariduse edetabeli tipud ja õnnelikud õpilased on sünonüümid, mitte vastandid. Julgen väita, et just nii näeb välja tõeline edukas Eesti.

Ja kui me seda teed nüüd kohe ei vali, siis on päris arukas karta, et jääme tulevikurongist lihtsalt maha.