Hanna Merilyn Kreegipuu: muudame eakate abistamise kasulikuks

Sageli peetakse vananemist järsuks elumuutuseks, mida seostatakse pensionile jäämisega. Eakad paigutatakse justkui eemale "päris elust" luues mulje, et nad on kellegi teise mure. Eeskuju võiks võtta arstide lähenemisest, kes 50-aastast peavad paljudes kontekstides veel nooreks, ja sama mõttelaadi tuleks rakendada ühiskonnas laiemalt – vanus ei määra inimese võimekust ega panust ühiskonda. Suhtumise muutmine aitab paremini mõista vananemisega seotud vajadusi ja võimalusi ning kujundada kaasavamat elukeskkonda.

Noorte vabatahtlikkuse tase Eestis on hea. 2023. aastal osales organiseeritud vabatahtlikus tegevuses 27,2% 15–26-aastastest ületades sellega seatud 23% eesmärgi (HTM, 2024, "Tark ja tegus rahvas"). Eakate abistamisel vabatahtlik tegevus üksi ei pruugi olla piisav. Nii, nagu laps küsib "mis ma sellest saan?", et taldrikul veerevat hernest maitsta, tuleb ka siin leida viise, kuidas ärgitada inimesi aktiivsemalt ühiskonda panustama.

Heaks eeskujuks on Jaapanis eelmise sajandi lõpus käivitatud "Fureai Kippu". Programmi (tõlkes "hooliva suhtumise piletid") raames teenivad vabatahtlikud eakate abistamise eest krediiti, mida hiljem kasutada enda või pereliikmete hoolduseks.

Sarnast mudelit saab rakendada ka Eestis pakkudes abistajatele täiendavaid stiimuleid, mis innustavad aitama. Seeläbi muutub abi andmine investeeringuks tulevikku. Näiteks võib pakkuda ühistranspordi soodustusi või koolitusvõimalusi, et omandada hooldustööks vajalikke või muid praktilisi oskusi, mis suurendavad tööturul konkurentsivõimet.

Ettevõtted saavad teha erisoodustusi, kui noor ja eakas külastavad koos näiteks restorani või kino, mis omakorda suurendab nende koos veedetud aega toetades mõlema osapoole vaimset tervist.

Oluline on leida tasakaal vabatahtlikkuse ja praktiliste hüvede vahel, et abistamine ei muutuks pelgalt tasu ootamiseks, vaid looks pikaajalise väärtuse nii noorele kui ka eakale.