Restoranitest: Old Boy Mary Jane ehk argipäeva-Kadriorg

Söögisaali seinasuurused aknad on poolest saadik koduses stiilis kardinatega kinni kaetud, toolid on valitud sellised, et nende eelmine elu võiks olla möödunud mõnes praeguseks maha lammutatud kinosaalis, lauad on kratsitud-kriimulised. Hapusai tuuakse lauale One Sixtyst tuttavas siniseäärelises emailkausis ja õlut tellides küsitakse, kas ma klaasi ka soovin.

Õlut aga tuleb seal juua isegi siis, kui see ei maitse: intrigeeriv nimi Old Boy Mary Jane on tulnud just kohalikult käsitööõllelt. Nimi pärineb ingliskeelsest slängist: Old Boyks kutsutakse õlut, Mary Jane viitab aga koostisosale, THC-vabale kanepile.

Menüüs pole ühtegi õlleka stammrooga. Ei kalmaari- ega sibularõngaid, isegi mitte kanatiibu. Vorst, steik, burger ja friikartulid on olemas, kuid mitte sellised, mida ka mujalt leida võib. Taimse toidu jaotusest võib peale kartulite leida ka broccolini’d röstitud sarapuupähklitega, kreemja spinati ja padrone piprad.

Meie valisime oma road kalade ja mereandide hulgast: praetud kalafilee krevettide ja beurre blanc’i kastmega ning grillitud kaheksajalg kartuli ja jalapenoga. Mõlemad olid väga lihtsad ja väga traditsioonilised road, kuigi mitte just meie maa traditsioone järgivad. Koduselt mõjusid need siiski. Kui mu vanaemal oleks kaheksajalga ja jalapenot lahedalt käes olnud, oleks ta kindlasti neist mulle koos kartulitega just sellist rooga teinud. Vanaema tehtud söögi kohta ei hakka ju ütlema, et põnevad maitsed või huvitav kooslus, see on lihtsalt maitsev ja toitev.