Kas keskpankadel on väljapääsustrateegia?

USA föderaalreserv, Euroopa Keskpank ja Inglise Pank on eriti kaitsetud. Kokku on nad pikendanud sadade miljardite dollarite ulatuses lühiajalisi laene nii traditsiooniliste pankade kui keerukate, reguleerimata "investeerimispankade" jaoks. Paljud teised keskpangad jälgivad olukorda närviliselt, olles hästi teadlikud, et võivad endid peagi leida samast olukorrast, kuna maailmamajandus jätkab nõrgenemist ja igat liiki laenude tagasimaksetega hilinemise määr suureneb jätkuvalt.

Kui keskpangad seisavad silmitsi jõulise löögiga oma bilansside pihta, ei ole ilmtingimata tegemist maailmalõpuga. Seda on juhtunud varem - näiteks 1990ndate finantskriiside ajal. Aga ajalugu näitab, et keskpanga bilansi parandamine ei ole kunagi meeldiv. Krediidikahjude puhul saab keskpank ennast välja päästa kas inflatsiooni abil või oodata ära rekapitaliseerimine maksumaksjate poolt. Mõlemad lahendused on äärmiselt traumaatilised.

Pöörane inflatsioon põhjustab igasuguseid moonutusi ja ebaefektiivsust. (Ja ärge arvake, et keskpangad on välistanud inflatsioonimaksu. Tegelikult on inflatsioon viimase aasta jooksul tõusnud, aidates käepäraselt kaasa vajalikule kinnisvarahindade reaalhinna korrektsioonile.) Maksumaksja pakutavad abinõud on teisest küljest harva sujuvad ja kahjustavad vältimatult keskpanga sõltumatust.

Küsimus on ka õigluses. Finantssektor on tootnud erakordseid kasumeid, eriti ingliskeelsetes riikides. Ja kuigi finantssektori suurust on äärmiselt keeruline kalkuleerida selle läbipaistmatuse ja keerukuse tõttu, osutab USA ametlik statistika, et finantsasutused moodustasid ligikaudu ühe kolmandiku USA ettevõtete kasumist aastal 2006. Mitme miljoni dollari suurused boonused Wall Streetil ja Londonis on saanud rutiiniks ja finantsasutused on domineerinud kõigi peamiste poliitiliste kandidaatide toetajate nimekirjades 2008. aasta USA presidendivalimistel.

Miks peaksid siis tavalised maksumaksjad tasuma arveid finantstööstuse väljapäästmiseks? Miks mitte auto- ja terasetööstused või mõned muud tööstusharud, mis on viimastel aastatel kannatanud majandusaktiivsuse languse all? See küsimus kehtib veelgi enam, kui keskpangad pöörduvad "inflatsioonimaksu" suunas, mis langeb ebaproportsionaalselt vaeste kaela, kellel on vähem vahendeid endi kaitsmiseks hinnatõusude eest, mis kahjustavad nende säästude väärtust.

Suurbritannia majandusteadlane Willem Buiter on keerutamata süüdistanud keskpankasid ja riigikassa ametnikke "reguleerivas vallutamises" finantssektori poolt, eriti USA-s. See on jõuline süüdistus, eriti arvestades tohutut ebamäärasust, millega keskpangad ja riigikassa ametnikud on vastakuti seisnud. Aga kui ametnikel ei õnnestu kriisi vallandudes kohaneda, siis võib Buiteri süüdistus vähem äärmuslik tunduda.

Kuidas siis keskpangad sellest sügavast august välja ronivad? Lahenduseks on teravdada eristumist tõeliselt paanilises (ja seetõttu ajutises) kitsikuses olevate finantsasutuste ja fundamentaalsemate probleemide vahel.

Pärast massiivse laienemise perioodi, mille kestel finantsteenuste sektor suuruselt peaaegu kahekordistus, on mõningane kärpimine loomulik ja normaalne. Halbade hüpoteeklaenude probleem käivitas languse finantsasutuste mõnedes peamistes ärivaldkondades, eriti nende läbipaistmatus, kuid äärmiselt kasumlikus derivatiivinstrumentide äris. Tööstusharu mõningane kahanemine on vältimatu. Keskpangad peavad hakkama pigem konsolideerumist edendama kui valimatult krediiti pikendama.