Praegu on küsimus mitte selles, kas ELi tippkohtumisel suudetakse kokku leppida, vaid selles, kas suudetakse kõiki euroala riike sundida defitsiidi kriteeriumitest kinni pidama ning seejärel võlakoormust vähendama. Praegu on küsimus ka selles, kuidas teha kasvavate hindade ja samal tasemel püsivate palkade tingimuses järjest tulusamalt tööd.
Eurot ei saa devalveerida, see devalveerub ise. Euro väärtusele ei mõju niivõrd Kreeka, mille võiks põhja lasta. Kreeka päästmine tähendab tegelikult sinna laenanud pankade päästmist, ehkki loomulikult peaks ka Kreeka hakkama elama vastavalt oma võimalustele. Seni on nad elanud hästi tänu Euroopa Liidu abirahadele ja laenudele. Nüüd ootamatult on selgunud, et see oli vale ja loomulikult oli see ootamatu ka pankadele. Kui läheb aga halvasti Euroopa pankadel, läheb halvasti ka Ameerika pankadel ning Ameerika muretseb oma ekspordi pärast.
Krediteerimise juures räägivad pangad, et majanduspoliitika peab olema liberaalne, aga kui vastutada tuleb, selgub, et pangad ei tohi sarnaselt teiste ettevõtetega pankrotti minna, sest seal on hoiustajate raha. Lõpuks tuleb muidugi ka pangandusel oma osa kaotada. Esimene asi, mis siis reaalses elus juhtub, on, et krediidivõimalused vähenevad. Hoiuseintressid on närused, mis näitab, et pankadel on praegu raha piisavalt. Kindlasti annaks nad raha välja, kui oleks tulusaid projekte.
Kui hoitaksegi ära suured krahhid, millega inimesed kaotaks kogu oma vara, sööb seda ikkagi inflatsioon. Säästjad saavad peksa, laenajad vastavalt võidavad. See pole aga kõige hullem, kuni saab sõda ja tööpuudust ära hoida. Kui üks kolmandik arenenud riikide tarbimisest kaob, ei ole seda tegelikult märgata. Ka Eestis on sellist tarbimist, mis näitab, et raha on liiga palju.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!