Maailmameister Margit Vaarma: kaikaid tuli, aga õnneks ei jäänud ükski kodarasse pidama

Hiljutisel sisesõudmise maailmameistrivõistlustel Prahas saavutas Margit muljetavaldava võidu nii klassikalisel 2000 meetri distantsil kui ka lühikesel sõidul, teenides kaks kuldmedalit.

Räägime Margitiga, kuidas kulges teekond maailmameistri tiitliteni.

Täitsa tavalise inimesena. Kui muidugi välja arvata Väike-Maarja valla esindajate poolne üllatus, mis ootas mind keskööl kodus.

Hommik jätkus tavapärase rutiiniga. Ärgates tegin oma tavapärase hommikusöögi – kaerahelbepuder kohupiima, maapähklivõi ja banaaniga. Rääkisime lastega, kuidas neil läinud on. Abikaasa ei saanud öösel lilledega vastas olla, sest tuli hommikul kiirabi vahetusest töölt ja õnnitles hommikul. Pärastlõunal läksid lapsed trenni ja mina tegin 10 km rahulikku sörki.

Ega tegelikult sellest midagi ei muutu, oled sa maailmameister või mitte. Argipäeva toimetused tahavad tegemist. Ja eks tuleb hakata juba mõtlema kevadise kartulipõllu peale, et „kartuli Audi“ ja jäätise müügiga piisavalt teenida, et ka järgmisel aastal mõne võistlusreisi saaks ette võtta. Sest ega maailmameistri tiitliga auhinnarahasid ei kaasne ja minu ainsaks sponsoriks on Pikevere kauplus.

Heameel on teada, et sain nii paljudele oma sõitudega põnevust pakkuda. Samas minu suurim võit oleks, et kui kasvõi üks inimene saaks minu loost innustust ning hakkaks ennast rohkem liigutama. Teel parema tervise poole tegelikult palju vaja pole – liigu rohkem ja söö targemalt. Ühest treeningkorrast ei muutu midagi, tee väiksemaid samme aga rutiinselt. Naudi protsessi mida teed!

Minu arust võtab minu teekonna ülihästi kokku laste suusatreeneri Maris Kaarjärve õnnitlus „ Kaikaid tuli, aga õnneks ei jäänud ükski kodarasse pidama“.