„Me leiname maailma, mida meile lubati.“ Eesti vajab vähem mürki ja rohkem mõnu

Katrin Karu on maalikunstnik, kelle töid on erakogudes Eestis, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Araabia Ühendemiraatides, Kuveidis. "Ükskord oli nii, et et meil oli näitus, tuli Kuveidi printsess, vaatas näitust ja siis näituse lõpuks ütles, et vot seda maali tahab endale," rääkis Karu.

“Ma ei ole absoluutselt ratsionaalne inimene. Ma olen emotsionaalne ja seepärast ma ei investeeri nii palju aktsiatesse, vaid ilusse ja emotsionaalsusesse. Kunsti või muudesse kunstiesemetesse, enda ümbrusesse ja puhkamisse.”

“Täitsa sürr, ma ehitasin lihtsalt oma kuuri ja siis helistati Saksamaa numbri pealt. Ma olin täiesti kindel, et see on mingi skämm,” naerab kunstnik Kuldar Leement. Tegelikult taheti Leementi loomingut igavesti säilitada – kosmoses.

“Miks te ometi siin Eestis olete?” “Meeldib.” “Sa ilmselt ei räägi eesti keelt.” “Räägin.” “See asi, mida sa teed, eestlastele kindlasti ei meeldi.” “Meeldib väga.” “Kauaks sa siia siis veel jääd?” “Ma elan siin.”

Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.