“Vanemuisest tehakse vägisi Estoniat.” Meelevaldselt võetud rahvusteatri nimi tekitab teistes teatrites segadust
Alates 1. jaanuarist kannab teater Vanemuine nime Eesti rahvusteater Vanemuine. See pealtnäha kosmeetiline brändimuutus tekitab aga teistes teatrites küsimusi, sest juriidiliselt Vanemuine rahvusteater ei ole.
Vanemuise teatri juht Aivar Mäe otsustas, et paneb teatrile ise nimetuse “rahvusteater”.
Foto: Õhtuleht/Scanpix
Loomulikult on kultuurimajanduses kuvand väga oluline ning rahvusteatri nimetus võiks anda aimu riigi olulisimast teatrist – milline riigi rahastatud teater ei tahaks sellist au? Rääkimata sellest, et nimi rahvusteater võiks viidata ka avalik-õiguslikule etendusasutusele, mis vajaks aga juba eraldi seadust.
Plaanitud viie asemel oli Kristiina Alliksaar kultuuriministeeriumi kantsler vaid kaks aastat. Mitte intriigi ega tagatoa kokkulepete, vaid iseenda hinnangu pärast – see, mida ta tegi, ei olnud piisav.
Majanduskasv seisab kinni tarbijate usaldamatuse taga, väljapoole paistab Eesti aga kui “ärplev rinderiik“ ja see peletab investoreid, arvab Kultuuripartnerluse sihtasutuse juhataja Meelis Kubits.
Kuigi tehisaru võimaldab luua uutmoodi kunsti, siis inimese käega tehtud loomingule võib see anda uue tõuke, ütles Eesti üks tunnustatumaid fotograafe Kaupo Kikkas.
Eesti teatripubliku üheks meelisteemaks on viimastel aastatel olnud pangandus. Pangandusteemalisi tükke on lavastanud Hendrik Toompere juunior, kelle sõnul on „Lehman brothersi“ järjekord mitu aastat ning „Rahamaale“ otsitakse uusi aegu.
„Klienditeeninduses on nagu abielus – kui asjadest ei räägi, tekivad probleemid,” ütleb Lindströmi klienditoe juht. Just kommunikatsiooni peab ta pikaajalise kliendisuhte aluseks, jagades kogemust ja õppetunde, mis on kujundanud ettevõtte tänast teenindusmudelit.