60 aastat roose kasvatanud aretajad: Valgre-nimeline roos võib jääda meie viimaseks

Tuntud eestlaste seas leidub neidki, kes ei anna intervjuusid ega käi lavalaudadel. Eesti ei ela üksnes meie inimestes, lauludes ja raamatutes, vaid ka roosiaedades, tallides ja kartulivagudes.

Eesti esimene teofarm on lühikese tegutsemisajaga äratanud inimestes huvi, sõlminud käed kahe restoraniga, ekspordib Iirimaale ja toodab teoviina. „Eesti inimene pelgab tigu, aga kui on ühe ära söönud, küsib teist,“ ütles Veski Teod üks omanikest Karl Markus Tamme.

Vahepeal ligi kümneks aastaks kadunud kodumaine kartulisort “Jõgeva kollane” leidis 2010. aastatel uuesti tee rahva südamesse tänud teaduritele. Taastatud sorti aga ei leia ühegi suurkasvataja põllult.

Põllumehed on pärast kolme väga kasinat aastat tänavuse osas optimistlikud, rääkis Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira.

Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.