Peeter Paaver: Euroopa oma sotsiaalmeedia võiks tulla Eestist

Ühel külmal jaanuarihommikul kohvi kõrvale oma arvutit avades, tabas mind ebameeldiv üllatus. „Your Facebook Marketplace access has been removed.“

Mida? Miks? Kuidas? Neid vastuseid ma ei saanudki. Ainult tasuline Meta verified ühendas mind mingisugusegi klienditoega. Ka neil ei olnud lahendust.

Tõdeti vaid, et nii ei tohiks olla ja kas ma olen kaebuse esitanud. Jah. 10 korda. Ei toiminud! Sama surnud ring. Peale kuu aega peaga vastu seina jooksmist mõistsin, et ainus võimalus on teha uus kasutaja ja liituda selle miljonite näo ja nimeta inimeste armeega, kes seal päevast päeva ringi luusivad.

Seda kõike väitis ka 2022. aastal Elon Musk, kui ta Twitteri ostis ja lubas absoluutset sõnavabadust kõigile. Päriselus tähendas see muidugi sõnavabadus temale: öelda, mida iganes sülg suhu toob, aga mitte nendele, kes temaga ei nõustu. Ilmselt ei tahaks me sellist võimu ka mõnele meie kohalikule „oligarhile“ või parteile, vahet pole, milline nende maailmavaade ja poliitiline kalduvus on.

Kuidas kontrollida inforuumi nii, et kõigil oleks õigus ennast vabalt väljendada, aga samas ka vastutada oma väljaöeldu eest? Üks lahendus oleks päriselt hästi toimiv isikutuvastussüsteem, mis tõmbaks pidurit anonüümsetele võltskontode levikule.

Meta verified süsteem just seda pakub, aga raha eest ja äärmiselt kohmakalt. Sa pead saatma kuhugi pilte oma dokumendist ning võibolla kahe päeva pärast see kinnitatakse. Eesti ainulaadne ID-kaardi süsteem ja sekunditega töötav tuvastus võiks näiteks olla üks võlumõõk selle anonüümsete bot’ide armee vastu.

Kuidas oleks see eelnevatest süsteemidest parem ja haaravam, kuidas see ennast ära tasuks, kuidas oleks see turvaline ja privaatne, on suured väljakutsed. Aga, olukorras, kus tänased alternatiivid ei ole ka just kasutajakogemuse poolest kuigi head, võiks see ju olla võimalik!

Siin on suurusjärgu võrra rohkem küsimusi kui vastuseid, aga fakt on see, et Euroopa vajab oma sotsiaalmeediat! Kasvõi lihtsalt julgeoleku ja oma kodanike vaimse tervise heaolu kaalutlustel. Kas see võiks tulla Eestist? Aga kust siis veel kui mitte Eestist?

ID-kaardi varajaste adopteerijatena oleme isikutuvastuse maailmas esirinnas. Sama ka küberjulgeolekus. Korduvalt on väike Eesti suutnud näidata, kuidas lüüa oma kaaluklassist kõrgemale. Wise, Skype ja Bolt ei ole tekkinud tühja koha pealt. Meil on võimekust ja inimesi, et luua suuri asju.

Muide ka Instagramil oli enne Metale müümist kõigest 13 töötajat, Whatsappil 55. Väikse riigina oleme ideaalse suurusega üheks pilootprojektiks, aga samas me juba teame, et me ei saa kunagi jääda kinni oma koduturu ja keele juurde. See on oluline eelis Euroopa suurriikide ees, kes tihti ei oskagi oma kultuuri ja keeleruumist välja mõelda.

Kunagi ammu Kagu-Aasias ringi hääletades ja ränduritega õhtuti jutustades tuli ikka teemaks Eesti: „Aa Eesti, see IT-riik, Tallinn on ju sisuliselt Euroopa Palo Alto“. Täna, kui Skype edulugu on koos Myspace ja Orkutiga vajunud ajaloo prügikasti, tuleks äkki pingutada, et meie IT-riigi kuulsus ei ühineks nendega?