Andres Musta MM-mõtted | Kuidas jalgpallifänlus muudetakse kavalalt luksuskaubaks

Kui jalgpallikirjutus viskub kalliks ja üha enam suletuks osutuva jalgpalli kaitseks välja, osutab ta ajalooliselt väljakujunenud seisukohale, mille kohaselt jalgpall pole meelelahutus, vaid midagi märksa enamat. Taolise sõnastuse jõud ei tulene üksnes jalgpallile omistatud kultuuriliste tähenduste esiletõstmisest, vaid ka meelelahutuse nihutamisest madalama väärtusega nähtuseks. See võimaldab ühele poole paigutada lõõgastuse, asendatavuse ja kerglase naudingu, teisele aga lojaalsuse, mälukultuuri ning kogukondliku enesetunnetuse. Ühel pool pinnavirvendus, teisal sügavus.

Just selline vastandus ilmneb eelmisel nädalal Postimehes avaldatud ajakirjanik Indrek Schwede artiklis, milles rõhutatakse jalgpalli võimet luua ja kanda rahvuslikku identiteeti ning tehakse selle pinnalt järeldus, et võrdusmärki jalgpalli ja meelelahutuse vahele tõmmata pole võimalik. Oma seisukoha toestamiseks toob Schwede mängu jalgpalli identiteedilist eristaatust kinnitavad elemendid nagu lojaalsus, kuuluvusvajadus ja turvatunne, mis peaksid seda eristama kergesti asendatavast ajaviitest.

Osalt on Schwede osutused muidugi õiged. Vaevalt hakkab keegi tõsimeeli väitma, et Boca tribüüni ja Uruguay taevasinise särgi tähendus väljendub üksnes lõbusas ajaviites. Probleem algab aga hetkest, mil nende tunnuste olemasolu põhjal kuulutatakse meelelahutus madalamat sorti nähtuseks. Lojaalsus, kuuluvus ja turvatunne pole aga jalgpallile ainuomased, sest samasugustele tunnetele võivad aluse panna ka muusika, filmid, telesarjad, festivalid ja popstaarid.

Küsimus pole seega selles, kas jalgpall suudab luua identiteeti, vaid selles, miks peab selle tõestamiseks vähendama meelelahutuse kultuurilist kaalu.

Briti meedia- ja kultuuriuurija John Fiske on oma töödes leidnud, et meelelahutuslikke kultuurivorme ei saa käsitleda üksnes passiivse tarbimise või tühise lõbustusena, vaid protsessina, milles inimesed kultuuritööstuse pakutud materjalides omaenda tähenduse loovad. Fiske näited Madonnast, teksapükstest, televisioonist ja kaubanduskeskustest osutavad just sellisele loogikale – tähendus ei sünni üksnes tootja kavatsuses, vaid ka kasutaja leidlikkuses.

See aga tähendab, et kui Indrek Schwede kipub meelelahutust esitama jalgpallist madalama nähtusena, siis Fiske võimaldab öelda, et ka meelelahutuslik vorm võib olla aluseks identiteedi tekkele, kinnistumisele ja levikule. Meelelahutus pole identiteedi vastand, vaid selle üks võimalikke toimimiskeskkondi. Seepärast ongi jalgpalli ja meelelahutuse lahutamine kahtlane.

Schwede osutatud argumentide puhul pole probleem selles, et need oleksid valed, vaid just selles, et neid esitletakse jalgpallile ainuomasena.

Lojaalsuse argument näib olevat eriti haavatav. Muidugi on jalgpalliklubiline lojaalsus nähtusena tähelepanuväärne, kuid tegemist pole jalgpallilise monopoliga. Bändide, muusikastiilide, raamatu- ja telesarjade, arvutimängude kogukondade jne ümber võib kujuneda pikaajaline, põlvkondi läbiv ja väga tugev identiteet.