Mart Laas: vanemaealised võiksid olla AI superstaarid

Me elame ajastul, mil tehnoloogia pole enam pelgalt tööriist, vaid see on muutunud osaks keskkonnast, milles me elame. Nutitelefon on esimene asi, mis hommikul kätte võetakse ja viimane, mis õhtul käest pannakse.

Meil on igal hetkel ligipääs kogu maailma teadmistele ja oskus leida vajadusel just see üks lause, mida parasjagu vajame. Me loeme teistmoodi, kuulame muusikat ja vaatame filme teistmoodi. Me õpime teisiti. Kuid see maailm ei ole ühtviisi omane meile kõigile.

Digilõhe järgib selget piiri. Ühel pool on need, kes tänase tehnoloogiamaailma tekkides olid noored või suisa sündimata ja teisel pool kõik ülejäänud. Me küll õpime kogu elu, kuid viis kuidas me seda teeme, muutub ajas.

Tehisintellekt võib seda olukorda muuta. Tehisintellekt on see, mis kogemused jälle esile seab, sest tehnilised oskused pole enam nii olulised. AI teeb need asjad ise ära. Kuid kogemusi ei suuda asendada isegi tema.

Ma kasutan tihti tehisintellekti keeruliste tehniliste projektide juures. Sageli tehnoloogiate juures, mida ma ise ei valda. Ning pea alati läheb tal varem või hiljem midagi viltu.

Kui tehisintellekt satub olukorda, millele ta enda arust lahendust teab, kuid see millegipärast ei tööta ning ka variandid b ja c ei tööta, siis on ta nõutu. Ta hakkab lammutama juba töötavaid asju ja ehitama taas üles seda, mis juba tehtud. Sisuliselt käib ta ringiratast mööda saart nagu kapten Trumm ning on vaja inimese sekkumist Kunksmoori näol, et ta sealt välja tuua.

Ma toon ta sealt välja enda kogemuste najal. Mul pole enamasti aimugi, milles probleem on või kust võiks leida lahendust, kuid nii töö- kui elukogemus ütleb mulle, mis suunas me peaksime minema, et lahenduseni jõuda. 20-30 aastasena mul neid kogemusi polnud. Nüüd on.

Meil kõigil on vaja, et ka vanemad ja kogenumad meist oskaksid seda seni kasutamata potentsiaali, mis neis on, tehisintellekti abil realiseerida. See võikski olla üks Eesti edulugudest. See on meie kasutamata resurss.

Meil on on vaja, et ka nemad omandaksid tehnoloogiatunnetuse. Et nad suudaksid taas tehnoloogiat hallata, mitte vastupidi. Et nad tunneksid end kaasatuna, mitte kõrvalejäetuna.

See on võimalik üksnes juhul, kui me suudame neisse uskuda nii, et ka nemad ise endasse uskuma hakkavad. Kui me ei võta neilt seadet käest ära "las ma teen parem ise" vaid julgustame neid katsetama ja järgi proovima nii nagu meie seda kunagi tegime.

Me peame muutma oma suhtumist vanusesse ja tehnoloogiasse. Mitte võtma iseenesestmõistetavana seda, et tehnoloogia on noorte pärusmaa. Me peame muutma oma suhtumist arvutiõppesse.

See ei peaks olema teadmiste-, vaid kogemuskeskne. Vanemate inimeste puhul peaks selle peamine eesmärk peaks olema julgustamine, inspireerimine ning eeskuju näitamine. Digilõhe ei ole teadmiste lõhe vaid suhtumise lõhe. Ja see on muudetav.

Tehisintellektist võib saada meie kogemuste võimendi ja vanemaealistest selle superstaarid. Nad vajavad vaid veidi tuge ja julgustust.

No toetagem siis neid!