Autoärimees tõi esimesena Eestisse Chevrolet’ ja Fiati ning ka hukkus autoroolis

Kujutlege Londoni, New Yorgi või Berliini luksuspoe letti, kus uhkeldavad peenutsevalt üles seatud maiustused, karbikesed trühvlitega. Võib-olla on seal Šveitsi või Belgia meistrite hõrgutised. Aga kui nende kõrval oleks ehtne Eesti šokolaad? Ja mitte niisama, vaid Belgiaga võrdväärselt tunnustatud šokolaadikultuuriga Eesti magusad tippteosed?

Kunagi Eesti rikkaimate inimeste sekka kuulunud Jaan ja Peeter Muna teenisid raha juustu ja või, lina ja turba, kinnisvara ning oma hoiu-laenuühistu pealt, siis aga ajasid vananevate ärimeeste kontrollivajadus ja kasumijaht perekonna peaaegu pankrotti.

Sajandeid oli Tallinna linnapea positsioon olnud tihedalt seotud äriga, edu ettevõtluses ei andnud alust kahtlustada korruptsiooni, vaid pigem andis tunnistust ärivaistust. Kaubandusele lisaks on linnapead tegelenud keemiaäri, mööbli tootmise, logistika ning muidugi ehituse ja kinnisvaraga.

20. sajandi alguses omandas Tallinna sadam tänu kohalike ettevõtjate lobitööle ja Peterburi sõjalistele plaanidele ühe Euroopa võimsaima jäälõhkuja. Kuid Tsar Mihhaili ehitajad aimasid vaevalt, et sellest saab mitte ainult üks Eesti väärtuslikumaid kaubandusvarasid, vaid ka Soome päästja punasest ohust.

Kujutage ette ehitusplatsi, kus töötab korraga tuhandeid spetsialiste. Siin paigaldatakse seadmeid, rajatakse kaabeldusi, paigaldatakse ventilatsiooni ja monteeritakse torustikke. Tööalad muutuvad pidevalt, ehitustehnika võtab ruumi ning ligipääs vajalikele piirkondadele võib olla piiratud. Lisame siia veel kilomeetreid torustikke, sadu keevisliiteid ja range tähtaja objekti käivitamiseks.