On räägitud ka visiiditasu tõusust ja osa ravimite kompenseerimise lõpetamisest ehk kulude patsiendi kraesse kirjutamisest. Mida te sellest arvate?
See on omaosaluse suurendamine. Ka väliseksperdid on öelnud, et omaosaluse suurendamine tähendaks vähekindlustatud inimestele arstiabi kättesaadavuse drastilist vähenemist.
Selline meditsiin on maailmas olemas, kus 1/3 elanikonnast ei olegi arstiabiga kindlustatud. Näiteks USA, mis on väga kõrgelt arenenud riik.
Meil on praegustes tingimustes solidaarne haigekassa kindlustus. Sõltumata sisstulekutest peaks olema inimestel haigekassa tagatud sarnane arstiabi. Võimalus on ju ka sellest loobuda. Aga sel juhul me ei lähe enam seda teed, mille oleme riigina valinud ehk nn Põhjala teed. Euroopas on arstiabi ikkagi solidaarsuse printsiibil. Meie arstidena tahaksime inimesi aidata sõltumata nende rahakoti paksusest.
Et katteallikad võiksid tulla mitte visiiditasude ja ravimite hinnatõusust, vaid kapitali maksustamisest või muudest riigi tuludest?
Loomulikult poliitikute ja ka minister Ossinovski välja käidud võimalusi on analüüsitud, nende mõju teistele majandussektoritele. Mina ei oska hinnata, pole majandusinimene. Kuid kõiki neid maksubaasi suurendamise võimalusi, kaasa arvatud suhkrumaks, rahvas suure hurraaga vastu ei võta.
Kust leida lisaraha?
Suurendada patsientide omavastutust osa arstiteenuse kasutamisel ja vaadata üle soodusravimite nimekiri – Inimesele muutub osa arstiteenuseid ja ravimeid muutub kallimaks.
Tulevikus tuleks ravikindlustuseelarvesse maksude tõusu näol (soola, suhkru, alkoholi, kütuse, sigareti aktsiisidest) haigekassasse raha anda – Haigekassa saab raha juurde ja ravijärjekorrad lühenevad, kuid mõned tooted muutuvad inimestele kallimaks.
Inimesel võiks olla osaline omaosalus raviteenuse ja ravimite puhul. Näiteks kuni diagnoosini tasub inimene ise ja pärast diagnoosi tasub tema eest maksumaksja. Või kui inimene käib korralikult terviskontrollis teatud aja tagant, siis ta saab edasi maksumaksja kulul teatud asjad. Kui inimene jätab visiidid vahele, siis omaosalus suureneb – Haigekassasse tuleks raha juurde. Inimeste tervis võiks paraneda, kui sellest sõltub rahaline seis, tervis oleks suurema tähelepanu all. Samas kuluks esmatasandi arstiabile rohkem raha (visiidid, osa analüüse).
Leida lisavahendid mõne muu tegevuse arvel ehk võtta riigieelarvest kelleltki teiselt raha vähemaks – Haigekassa kulu jääks väiksemaks, tervishoiu rahastamise süsteem paremaks ei muutuks.
Ajutistele töövõimetushüvitistele kompenseeritava lae määramine nagu vanemahüvitisel ehk kolmekordne Eesti keskmine töötasu – Vähem teenivatel inimestel ei muutu midagi, kõrgemapalgalised kaotaksid haigena hüvitises, samas süsteemile see suurt lisaraha ei too.
Piirata tervishoiuasutuste ületööd ning vaadata üle hinnakoefitsient, millega ületööd tasustatakse – Tavijärjekorrad inimeste jaoks ei lühene. Arstidel on vähem motivatsiooni teha ületööd.
Teema on õhus juba aastaid, aga lahendusi pole. Poliitikud ei kipu tegema ebapopulaarseid otsuseid.
Loomulikult, see pole nii vaid Eestis – ebapopulaarseid otsuseid poliitikud teha ei taha. Kuid nad peavad silma vaatama Eesti meditsiinisektori kulutustele, mis on rahvuslikust koguproduktist ikkagi Euroopa ühed väiksemad. Ja absoluutse koguproduktiga võrreldes on see ka meil keskmisest tagasihoidlikum. Kõik eksperdid on meie meditsiini tunnustanud väga efektiivseks. Ma ei ütle, et meil pole ajaraiskamisi ja dubleerimist. Sisemist reservi ju ka on, kuid mitte sellisel moel, et sellega kogu probleem lahendada.