Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, kirjutab etnoloogiadoktor ja antropoloog Aimar Ventsel.

- Aimar Ventsel.
- Foto: Ken Mürk
Kui alustada – nagu Salu Juhan – päris algusest, siis mulle ei meeldi eesti keelde ilmuvad tõlkeväljendid, mis reeglina on otsetõlked inglise keelest. Teha pole aga midagi ja juba mõni aasta on meil olemas ka väljend „vilepuhuja“ (whistleblower), mis tähistab inimest, kes teavitab üldsust korruptsiooni- ja petujuhtumitest ettevõttes, kus ta töötab.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Peagi jõustub Eestis seadus, millega suurendatakse rikkumisest teavitavate isikute, rahvakeeli vilepuhujate kaitset enda isiku väljaselgitamise ja survestamise eest. Ettevõtjatele olulist teemat avab KPMG Baltics riskinõustamise konsultant Kärt Blumberg.
Aasta lõpus jõustuvad vilepuhujate kaitsemiseks uued nõuded, mis toovad kaasa ka rea kohustusi ettevõtjatele.
Mõtteviisi muutusena on esile kerkimas uut tüüpi aktivism, mis sihib läbipaistvust, aga rikub privaatsuspõhimõtteid, leiab Eestiga seotud Portugali kirjamees João Lopes Marques Äripäeva essees.
Lisandub pettustega seotud kahju. “PDF-arvet saab mõne minutiga võltsida.“
Kiiresti kasvavaid ettevõtteid eristab üks harjumus: nad küsivad endalt pidevalt, kuidas teha asju kiiremini ja nutikamalt. Raamatupidamine on üks valdkond, kus see mõtteviis toob käegakatsutava rahalise kasu ja kus enamik Eesti firmasid jätab seni raha lauale. Kui ka teie ettevõttes sisestatakse arveid käsitsi, maksate tegelikult iga kuu vabatahtlikult lisamaksu.