Vesiniku kasutuselevõtu strateegia on Euroopa Liidu majanduse taastekava ja rohepöörde üks põhisambaid, kuid kriitikutes tekitab küsimusi nii tehnoloogia ise ja sellele kuluv raha kui ka fossiilkütuste sektori osalus kogu projektis ning rohepesu maik.

- Vesinikustrateegia väljakujundamisele eelnenud üheksa kuu jooksul kohtusid lobiesindajad komisjoni võtmeisikutega, kelle seas ka Kadri Simson, ning nende kabinetiliikmetega keskmiselt 13 korda kuus, ühtekokku 163 korda.
- Foto: AFP/Scanpix
Euroopa Liidus on vesinik igal pool: visioonipaberites, eelarvetabelites, liikmesriikide rohekavades. Erand ei ole ka Eesti, kus uue valitsuse võimulepe kihab nendest pisikestest molekulidest. See ei ole juhtunud aga läbi äkilise taipamise, et vesinik päästab Euroopa energeetika saastamisest. Selleks kulus ligi 60 miljonit lobieurot.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Olles kümme aastat olnud tegevjuht ja vestelnud enam kui 400 teise tegevjuhiga, olen täheldanud ühte mustrit. Eelarves saab esimesena löögi see, millest tegevjuht kõige vähem aru saab. Põhjus on selles, et juhatusel pole andmeid, milline on kindla tegevuse otsene mõju nende ärile - ja milles ei olda kindel, seda on loogiline kärpida. Just seetõttu on turunduse rida esimeste seas, kuhu käärid kallale lähevad.